Igas pikaajalises suhtes saabub punkt, kus on vaja mitte ainult ehitada “meie”, vaid ka hellitada “mina”.
Partneriga sulandumine ilma individuaalsust säilitamata viib sageli sisemise konflikti, pettumuse või isegi enese kaotamiseni. Siiski on olemas ka teine tee, individuaalsuse tee. See on protsess, mis võimaldab inimesel säilitada oma ainulaadsust ilma intiimsust hävitamata, nagu teatas Psychology Today
Mis on individuatsioon
Individualiseerumine on Carl Jungi teoorias kirjeldatud sügav psühholoogiline protsess. See seisneb tervikliku isiksuse kujunemises, mis paljastab tegeliku mina, mis on eraldatud peale surutud rollidest, keskkonna ootustest ja isegi partnerist. See ei ole isoleerumine, vaid vastupidi, tee sügavama ja küpsema seotuse poole.
Kui erinevus ei ole takistus, vaid potentsiaal
Mõelgem loole ühest abielupaarist, kes elas aastaid kahe koha vahel – elava suurlinna ja vaikse rannikulinna – ja seisis silmitsi kriisiga. Üks partner ihkas üksindust, loodust ja vaikust, teine aga seltskondlikku elu, perekondlikke koosviibimisi ja ühist majapidamistegevust. Kui lapsed kasvasid üles ja lahkusid kodust, muutusid need erinevused veelgi ilmsemaks.
See, kes otsis vaikust, sulgus üha enam oma tuppa, et töötada, ja teine tajus emotsionaalset eraldatust. Konfliktid muutusid regulaarseks. Psühhoteraapia ei aidanud kohe: kumbki püüdis teist muuta, selle asemel et ennast paremini mõista.
Kulminatsiooniks oli ühe otsus ajutiselt teise linna lahkuda, vaatamata partneri protestile. Sel hetkel arvasid mõlemad, et see on lõpp. Kuid asjad kujunesid teisiti.
Kaugus kui võimalus iseenda avastamiseks
Teatud tingimustel pidi paar elama mitu kuud eraldi. Ja sellest sai ootamatu impulss muutusteks. Videoühendus, suhtlemine distantsilt ja igapäevaste pisiasjade puudumine võimaldasid näha peamist – tunded ei kadunud, kuid samal ajal oli igaühel võimalus olla iseendaga.
Partner, kes kunagi arvas, et ainult täielik osalemine ühises elus on tõeline armastus, avastas äkki, et ta saab nautida üksindust, kohtumisi sõpradega ja oma iseseisvat rutiini. Teine, kes oli pidevalt õigust vaikimisele nõudnud, mõistis, kui oluline on tema jaoks lähedase kohalolek. Kaugus võimaldas neil kogeda teineteist uuel viisil – austades erinevusi, ilma kontrollivajaduseta.
Autonoomia loob küpsed suhted
Individualiseerumine suhetes ei tähenda ainult seda, et on aega hobide või töö jaoks. See on sügavam – enda ja partneri olemuse aktsepteerimisest. Eespool mainitud paari näitel oli üks partner ekstravertne ja teine introvertne. Varem tundus see kokkusobimatu. Aga kui kumbki hakkas ennast tunnustama ja teist austama, tekkis uus harmoonia. See, kes varem nõudis, et kõik koos tehtaks, sai tunda rõõmu iseseisvast, üksildasest elust. Need, kes olid vältinud liigset lähedust, õppisid end emotsionaalselt avama, kui nad tundsid selleks sisemist valmisolekut.
Näpunäiteid
- Mõista oma isiksusetüüpi. Kas olete introvertne või ekstravertne? Kas vajate sotsiaalset aktiivsust või vaikust? Aktsepteerige seda ja ärge püüdke ennast või oma partnerit muuta.
- Ärge võrdsustage suhteid teiste inimeste mudelitega. See, et teie vanematel oli kõik koos, ei tähenda, et see ka teie puhul samamoodi toimiks. Erilisus ei ole puudus, vaid eelis.
- Rääkige vajadustest avalikult. Lülita välja automaatsed reaktsioonid – solvumise asemel küsi: “Mida sa vajad, et end hästi tunda?”.
- Lubage oma partneril olla tema ise. Armastus ei tähenda kontrolli. See tähendab austust teise vastu, tema tempo, tema ruumi, tema soovide vastu.
- Kasutage distantsi kui ressurssi. Mõnikord on just lühike lahkuminek see, mis annab tõuke sideme ümbermõtlemiseks ja tugevdamiseks.
Tõeline armastus ei tähenda 24/7 koos olemist. See tähendab vabadust olla teise inimese ümber iseendaks. Kahe tervikliku inimesena olete võimelised looma liidu, kus nii “mina” kui ka “meie” on sama väärtuslikud. Individualiseerumine ei hävita suhteid – see muudab need sügavamaks, küpsemaks ja kestvamaks. Just selle sisemise kasvu kaudu sünnib tõeline partnerlus – mitte sõltuvusest, vaid teadlikust valikust olla koos.
